Kuidas teha seda päris õiget naiste Rockabilly soengut !?

Bopperer kirjutas:

Arvan et kahjuks minu juuksed ei kanna KUUMAD rullid, tavaliste rullidega kõik on OK, aga kui on tegu midagi kuumaga, siis ei õnnestu...Noh eks pean proovida pin-curls?))

Lõpuks õnnestus mul kasutada kuumad rullid

Oh, jumala ilus, Bopperer! Tahaks kohe lähemalt/igast küljest uurida neid lokke
(mul on ikka mingi kinnisidee lokkidega viimasel ajal, hehee)

"Lõpuks õnnestus mul kasutada kuumad rullid "

Väga ilus!

Võtab see küll natuke rohkem aega (rullid olid juustel ~4 tundi plus veel kasutasin mingi lokke tugevdava spray. Tulemus on natuke teine nagu olin ootanud (juuksed näitavad minu meelest liiga lühikesed lokkidega, aga arvan et küsimus on rullimispikkusega ka)

Nii kuumade rullide kui ka lokitangidega on selline lugu, et enne soengu viimistlema hakkamist, tuleb lokkidel lasta täielikult jahtuda. Vastasel juhul ei kinnitu lokk juuksestruktuuri ja tuleb kammides lihtsalt välja. Sama ju ka niisketesse juustesse lokkide tegemisel, kui täielikult ära ei kuiva, siis kammides tuleb välja.
Just paar päeva tagasi katsetasin lokitange üle pika aja ja tulemusega jäin väga rahule- võttis küll pool tunnikest aega, aga kõvasti lihtsam kui bobby pinidega mässamine, sest see mul ei tule ikka veel korralikult välja.

Väga meeldib see video (kui see oleks nii lihtne nagu seal, ehhhh...)

Lähme veidike ajas tagasi!

1940 – 1950 mood ja soengud

Teise maailmasõja puhkemisega muutus olukord majanduses väga kiiresti. Kohe tekkis puudus kõigest, sealhulgas ka toidust. Riiete ostmiseks oli vaja nii raha kui ka talonge. Inimestel soovitati kasutada vanu kardinaid, voodilinu, villaseid riideesemeid; kõikjal ajakirjadnuses ilmusid soovitused ja nõuanded, kuidas riideid ümber teha. Traditsioonilistele ehetele tuli leida alternatiive, sest väärismetallid võeti tarvitusele sõjaliseks otstarbeks. Moeehete valmistamieks kasutati plastmassi ja isegi tsellofaani. Haagid ja tõmblukud muutusid vägagi haruldusteks.

Mitte kõik ei olnud siiski nii masendav: Elizabeth Arden valmistas daamide õhturiietuse juurde veekindlast valgest sametist maski. Sõja-aastatel peeti õmbluskunsti tipuks monumentaalseid õlapaelteta õhtukleite. Viimaseks moekarjeks olid platvormkingad ning kõrge värvliosaga püksid.



Loodi uus korsett, mida kutsuti hellitavalt „herilaseks“. Uut tüüpi korsett oli mõeldud ainult pihal kandmiseks. Arhailiste haakide asemel tulid kasutusele tõmblukud. Kübaraid kanti 1940.aastatel igal võimalikul juhul. Viimased sobisid suurepäraselt uute moodsate ranges stiilis õmmeldud kostüümide juurde – väljapeetud peen välimus poleks olnud täiuslik ilma uhke kübara või sõrmkinnasteta, mis pidid lisama naiselikku sära; siinjuures andis viimase lihvi huulepulga rohke kasutamine. Pärast sõda langesid kübarad kokku, muutusid väikesteks ja taldrikukujulisteks.

1940ndatel jätkus naiste hulgas Veronica Lake‘ i loodud peek-a-boo-soengu jäljendamine. Samuti muutusid populaarseks rullidesse keeratud- või ülespandud juuksed.



Et muuta soenguid vaheldusrikkamaks, kasutati tihti šinjoone. Parukatootjad ja vastavate uuenduste loojad – valepalmikute valmistajad, kammide külge kinnitatud võltstukkade ja võltslokkide tootjad – lõikasid kolossaalseid kasumeid. Lokitud juus jäi populaarseks 1947.aastani, eriti moodsad olid püsilokid, mille tegemiseks kasutati uudset keemilise püsiloki meetodit.



Nagu eelpool mainitud, võitis töötavate naiste ja moekate keskealiste daamide seas suure populaarsuse ka ülespandud soeng, mille puhul kammiti juuksed juurtest alates hästi peadligi üles ja kuhjati lokkidena otsmiku kohale kokku. Tulemus nägi välja väga kaunis – kiharad välja rippumas omatehtud turbanitest, mis olid valmistatud kodus leiduvatest pearättidest; ja kuigi selline stiil meenutas pesunaiste soenguid läbi aegade, tundus see vallatu ja sobis paljudele. Turbaneid kanti kõikjal, sageli olid need valmistatud tsellofaanist, vanast kleidiriidest, kõigest, mis kätte juhtus; nende ülesandeks oli tuju üleval hoida. Mõnikord tehti lokke ja sätiti need pärja moodi ümber pea. Teinekord asetati jällegi soengutele peale võrk. Neljakümnendatel olid moes tugevalt värvitud juuksed, eelkõige blondeeritud.



Sõja-aastatel kosmeetikavahendite tootmine katkes, kuid naised ei leppinud kasina eluviisiga ning tõstsid selle vastu protesti. Surve oli nii suur, et valitsused otsustasid jätkata kosmeetikatoodete valmistamist, kuid toodete kvaliteet polnud endine ning ka värvivalik oli märksa tagasihoidlikum.



Meik oli lihtne- hoolitsetud kulmujoon, palju puudrit, lopsakad punased Amori vibuna kaarduvad huuled.Kümnendi lõpul propageeriti loomulikumat välimust. Rõhutati silmi, huuled värviti heledamaks. Hakati tootma kunstripsmeid ja lainereid. Kasutusele võeti ka ripsmekoolutaja ning moodi tuli kunstsünnimärk.

Lokid ja Lokkimine

Rullide tegemine oli aga väga tülikas ja kunagi ei võinud teada, kas lokid saavad ühtlased. Teiseks oli võimalik teha endale raualokid: lokid vajutati juustesse kuumade tangide või kääridega: nende tarvitamine muutus naiste lühikese juuksemoe ajal üleüldiseks, kuid nad tegid juustele tiheda kasutamisega suurt kahju. Juuste lokitangidega kuumutamise kuritarvitamise eest naisi ka hoiatati:
Kuigi igal daamil peavad lokikäärid alati käepärast olema ning tualettlaua sisustusse kuuluma, siiski ei saa soovitada nende alalist kasutamist.
Tangide puudumisel kasutati polte või naelu. Kodudes kasutatud lokitange oli võimalik pliidiraual kuumutada või spetsiaalses vutlaris elektriga soojendada.
Kui aga pühapäeva õhtul peole mindi, võeti appi lokitangid. See riistapuu oli igas peres, kus elas noori tüdrukuid. Seda tööd tehti ikka vähemasti paarikesi kahasse – üksi ei tulnud toime. Mäletan, meil torkasid tüdrukud lokitangid harusidpidi seitsmeliinise lambi klaasi otsast sisse. Kogu aeg polnud ju pliidi all hõõguvaid süsi! Paraja kuumuse juures keerati juuksesalgud tangide vahel rulli ja hoiti kuni jahtumiseni. Kes oskas, võis sel kombel päris kena soengu valmis meisterdada. Ega sellisesse kombesse taunivalt suhtunud keegi – inimene on ju alati tahtnud ilus olla.
ERMi kirjasaatjate poolt on saadetud väga värvikaid kirjeldusi, mis tänasel päeval on oluliseks informatsiooniallikaks, kuidas see kodune lokitegemine ikkagi välja nägi. Saadetud kirjeldusi lugedes kerkib paratamatult muie suule, kuid patt oleks värvikamad seigad edastamata jätta.
Et lokilist pead saada, tuli kasutada lokitange. Vahest nimetati neid ka lokikäärideks. Meil olid mingisugused algelised, teine käepide juba pooleldi põlenud. Neid kuumutati häda korral lambi kohal, rohkem ikka pliidi all süte peal. Paber oli proovimiseks, et kui kuumad said. Siis oli suitsu ja kõrbehaisu küllaga. Vahest suitsesid juuksedki, kui õde neid tangide ümber keerutas. Ent kui juuksed olid sel kombel läbi krussitatud ja pärast jahtumist lahti kammitud, oli ilus küll. Mida jämedamad olid lokitangid, seda lainelisemaks juuksed said. Õde sai niisuguseid tange kelleltki laenata. /…/ Niisugune juustega mängimine võis toimuda vabameelses peres. Range režiim seda ei soosinud. Tragikoomikat koduse ilutegemise juures tuli kindlasti nii mõnelgi korral igas peres ette, kuid siingi on omal kohal käibefraas ilu nõuab ohvreid. 1930. aastatel tuli paraku lokimoe vaimustuse juures ohvriks tuua juuksed. Lokke võidi teha kodus ka järgneval viisil: juuksed lahutati, onduleeriti, lahutatud ossa tehti laine ja keerati otsad rulli, edasi seati lokk sõrmedega sobivaks ja kinnitati lokinõeltega pea külge. Iga päev soengut teha ning lokke juustesse vajutada oli suhteliselt tülikas, sest niiske ilm ja piisk vihma viis lokid kohe välja. See oli ka peamiseks reklaamiargumendiks, miks kestvad lokid üha populaarsemaks juuksuriäride teenusartikliks muutusid.

Elektri(auru)lokid

Siledat juust hakati aurutamise teel vormima kestevkäharaiks seetõttu, et hästiravitud juust peeti nii naiste kui meeste jaoks ilusaimaks ehteks, väliseks visiitkaardiks ning eelkõige lokkimise teel oli võimalik saavutada soeng, mis kestaks päevi ja nädalaid.Enne kestvuslokkide tegemist oli tarvis siiski kindlaks teha, kas juuksed püsilokkide tegemisele hoopiski vastu peavad. 1933. aasta Eesti Naise septembrinumbris avaldati naistele koduseks proovimiseks üksikasjalik õpetus koos joonistega, kas nende juuksed elavad üle püsilokkide tegemise protseduuri või halvimal juhul see hävitaks juukse lõplikult, s.t. pää jääks paljaks.

Niipea kui kestevkähardatud juuksed märjaks tehakse, tõmbuvad nad ikka-jälle kiharaisse ja neid võib asetada soovijärele kas vesilaine- või käharsoengusse – kuni umbes poole aasta pärast järkjärgult uued juuksed järele on kasvanud, mida siis uuesti võib kestevkähardada. See kähardamine sünnib keevate aurude ja keemiliste preparaatide abil.
Naisi hoiatati liiga tiheda juuste lokkimise eest: kui elektrilokke teha kord aastas, ei ole nad juuksekasvule kahjulikud, kuid liiga sagedane elektrilokkide tegemine mõjub kahjustavalt.

Kestvuslokke tehti juuksuri juures ja selleks kasutati kahte tüüpi aparaate: esiteks elektriga töötavad aparaadid: elektriloki ehk elektriauruloki aparaadid ja teiseks auruloki aparaadid, mis teevad püsilokke ilma elektrita. Mõlema aparaadi töötamisviis on sama, kuid vahe seisneb kestvuslokkide keemilises ja tehnilises saavutamises.

Elektrilokke hakati tegema 1930. aastate teisest poolest, samal ajal hakksid nad ka maapiirkondades levima:1936.-1937. aasta paiku hakkasid elektrilokid ka maal levima ning siis lõpetati tangidega lokkimine ära. Isegi mõned poisid lasid endale püsilokid teha. Lokkidesse suhtuti kui täiesti normaalsesse nähtusesse kuna see levis nii kiiesti ja laialdaselt. Elektrilokid võitsid eesti naiste hulgas üsna suure populaaruse, ühelt poolt peeti neid väga mugavaks ja teisalt arvati nende tegemisest kokkkuhoidu majapidamise tarbeks: kui üks õhtu aparaadi all istutud, siis on kohe pooleks aastaks loomulikud käharad. Pese kuis tahad, ikka löövad nad sul oma “kriukad” sisse.
Samas rõhutati naistele, et elektrilokkide korrashoid ei ole nii lihtne ja ainult kanged lambalokid ei anna näole mingit raami, seepärast vajavadki juuksed pärast pesemist vesilaineid. Vesilainete tegemisega võis nimelt ka halvasti tehtud lokke korralikumaks muuta. Elektri kestvusloki aparaadi leiutas esimesena ameeriklane Karl Nessler umbes aastal 1920. Pärast seda on veel leiutatud elektriaurulokkide aparaate Wello, Satley, Fuwa jt. poolt.

Elektriloki aparaadi tööpõhimõte seisnes selles, et lokid tehti tõusva kuumusega, mis tähendas, et elekter juhiti juukseid kuumutama vastava aparaadi läbi.

Eluaegse juuksuri kirjeldus elektrilokkide tegemise tööprotsessist ning aparaadi ehitusest kokkuvõtlikult järgnev: elektriloki rullidele keerati juuksed ümber ja otstesse kinnitati juhtme otsad teine teisest harust. Aparaadil on neli haru ning ühele rullile tuleb kinnitada juhtmed kahest harust, teine teisest harust. Pergamentpaberist tuli lõigata nii laiad neljakandilised tükid, et ta rulli ära kataks. Edasi oli tarvis paber (paber hoidis õhku) ümber lokirulli keerata ning selle peale klamber kinnitada, et ta paberit kinni hoiaks. Elektriloki aparaadi peal on kell, see näitab minuteid. Kui kaua juukseid voolu all hoida, olenes juuksetüübist (juukse paksus oli siinjuures väga oluline). Algul tuli hoida umbes seitse minutit ja siis juukseid kontrollida. Kakskümmend minutit oli kindlasti tarvis juukseid aparaadi all hoida. Elektrilokkide tegemiseks kasutati ka lokivedelikku:

Elektriloki vedelik oli spetsiaalne. Välismaa oma oli. Niikaua mu lokid olid kiidetud kui mul veel saksa vedelik oli. Tõesti olid ilusad. Olin juba koolilaps, kui õde lasi teha endale elektrilokid. Õhutas emagi. Nii et umbes 1936. a. laskis emagi juuksed lühikeseks lõigata ja ära krussitada. Kahjuks jäi see temal esimeseks ja viimaseks korraks. Kui püsilokid peas, oli nende hooldaminegi hõlpsam. Kammi niiske kammiga läbi, rohkem polnud vajagi. Ja kui oli vaja pidulikumat pead, siis lokilisele alusele oli kerge vesilaineid vajutada. Mina olin oma elektrilokilise peaga paras padalis. Juukseid oli nii palju, et neid polnud kuidagi võimalik soengusse sättida. Keerutasin siis lihtsalt sõrme ümber rulliks ja kinnitasin juuksenõeltega pealaele ja oimu kohta kinni. Sai maailmatukõrge kuhi. Õnneks oli sõja ajal niisugune mood.

Elektri- ja aurulokkide tööpõhimõtete ning juustetervishoiualase ohtlikkuse/ohutuse üle käis üsna äge diskussioon. 1935. aasta jaanuarikuu
Maretis ilmus eesti reklaamiajaloos ilmselt midagi seninägematut: reklaamartikkel. Tartu J.Luksepa juuksetööstusäri omanik ja ühtlasi Tartu Juuksetöösturite Ühingu juhatuse liige on Maretis avaldanud leheküljepikkuse arutelu elektri- ja aurulokkide aparaatide ehituse erinevuse, tööviisi ning lokkide saavutamise tervislikuma protsessi kohta. Artiklis kiidab ta enda juukseäris kasutusel olevat Grieser auruloki aparaati ning elektriloki aparaadi kohta ütleb järgnevat:

Selle apar. süsteemi tundma õppides, leidsin tema nõrgad küljed ja loobusin ostmast. Grieser süsteemi tundma õppides oli mul selge, et midagi paremt sellel alal vaevalt lähemas tulevikus võimata on leiutada.

Reklaamartikkel on aga tänapäeval oluliseks allikaks kestvus-aurulokkide tegemise tehnoloogiaga tutvumiseks. Tartus tegutsenud Tartu Juuksetöösturite Ühingule valmistas 1934. aastal muret see, et töötase on tõusnud, tööhinnad aga langenud.

Kestvus-aurulokid

Aurulokke peeti niiske ilmaga väga vastupidavaiks ja arvati, et mida rohkem niiskust juuksed saavad, seda rohkem lokki nad tõmbuvad. Aurulokkide püsivus on sama, mis elektrilokkide puhulgi – kuus kuud kuni aasta ja vastavalt sellele kui kaua kellegi juus välja kasvab.
Aurulokkide tegemise põhimõte on sama, mis elektrilokkide puhulgi, kuid vahe seisneb selles, et aurulokid valmivad ilma elektrita ja langeva kuumusega. Juuksed niisutatakse samuti eelnevalt kemikaalidega, mässitakse ümber metallpoolide, kuid nüüd ei köeta mähist enam elektriga, vaid on olemas poldid, mis köetakse enne vastavas ahjus kuumaks ja pannakse need enne hoolikalt (paberiga) kaitstud juukserullide peale. Sellisel viisil saavutatakse kohe järsu kuumusega keemispunktile vastav temperatuur, kemikaalide aur keedab otsekohe loki valmis langeva kuumusega – alguses kui juus on kemikaaliga läbi immutatud, siis on maksimaalne temperatuur, aga kui kemikaal on juustest välja auranud, siis langeb kuumus kuni haihtumiseni ehk sellisel viisil saavutataksegi lokk langeva kuumusega. J. Luksep väitis koguni, et kemikaali auruga juukseid lühikest aega keeta on isegi kasulik, sest keetmine auruga mõjub juuste pigmendile, ühtlasi tervele juuksele karastavalt ning anna juustele kasvamiseks jõudu. Juuksed jäävad elastseks, läikivaks ja lokid saavad loomutruud ning kauase kestvusega. Auruloki aparaadid ei olnud nii laialt levinud kui elektriloki aparaadid. 1932. aasta Eesti Naisest selgub:

Tallinnas on meie teada aurulokiaparaadid Granbergil ja veel ühel teisel äril, Tarus seni vist ainult Luksepal. Kas teistes väiksemates linnades neid aparaate on, ei ole meil teada.

Aurulokkide tegemine maksis 5- 10 krooni, vastavalt sellele kui pikad ja paksud olid juuksed ning missuguses juuksuriäris lokid tehti.

Kuna peamine kirjalik materjal nii elektriloki kui auruloki kohta on reklaamimaiguline, jääb mulje, et aurulokki peeti tema uudses tehnoloogias vähem juust kahjustavamaks, paljudest vastavasisulistest Eesti Naise ja Mareti kirjakasti rubriigi vastustest võib välja lugeda, et aurulokid on juuste tervishoiu seisukohalt paremad, sest nende tegemisel ei kasutata elektrit ning tehakse langeva, mitte tõusva kuumusega.

Samas meenutab ERMi kirjasaatja, et aurulokkide iga olnud lühike, sest tuline aur oli päid põletanud. Kestvad lokid tekitasid juuksuriäride seas väga suurt konkurentsi, mida tõendab reklaamide hulk ajakirjades. Kõige suuremad rekaamiostjad olid J. Luksepa juuksuriäri Tartus Küüni tänaval ja A. Reitsniku juuksuriäri Tartus Jul. Kuperjanovi tänaval. Väiksema reklaamihulgaga leppisid Magda Niggoli juuksuritöökoda Tartus Suurturu tänaval , juuksetööstus “Soliid” Tartus Aia tänaval, E. Rossi äri Tallinnas Pärnu maanteel. Põhjus, miks ennast peamiselt Tartu juuksuriärid reklaamisid, on ilmne: nii Mareti kui Eesti Naise toimetused olid Tartus ning kuna Tartu on väiksem linn kui Tallinn, oli seal ka konkurents tihedam.

Aurulokkide hooldamise kohta anti nõu, et neid võib ise pesta, ei tohi ainult pärast pesemist siledaks kammida, vaid peab vabalt kuivada laskma. Veel parem oli kui neid ise pärast pesemist nii laintesse seada, nagu seatakse loomulike lokkidega juust.

Teen reklaami: Apollo raamatukaupluses on müügil selline raamat:

http://www.apollo.ee/soengud.html

Praegu on ta püsikliendile odavam ka, 10.59. Lehitsesin seda täna ja suht asjalik on. Ja noh, ilus raamat. Boonuseks see, et eestikeelne. Nii et vuttvutt raamatupoodi (pealinlased, tulge Solarise omasse . Ei pea püsiklient olema, ma teen ikka alet, hehee )

Ahjaa, offtopic küll, aga kui juba jutuks tuli, siis sellise raamatu otsa koperdasin täna kah: http://www.apollo.ee/retrokodu.html . Mõtlesin, et ehk pakub huvi kellelegi.