The Cramps, rokka- ja psaikobilliporr

Tuli tuju ja tõlkisin kähku katkendi ühest raamatust:

The Cramps, rokka- ja psaikobilliporr

The Crampsi kireks olid rokkabilli kõige obskuursemad tahud, ühe-või-mitte-ühegi-hiti-imed nagu Charles Feathers või Billy Lee Riley. Nende kadunud ideaaliks oli rokenroll, mis oli vaevu produtseeritud, lood mis olid vaid veidi rohkem lood kui kärisev jauramine või mõned kriipivad akordid ja pöörane rütm, mis on jäädvustatud ühe ülesvõttega salvestatud singlitele, mida vorbiti graafiku alusel töötavates helistuudiotes. Need lo-fi salvestused haakusid kõige taltsutamatuma rokenrolli "igavesti kadunud" vaimsusega. Nick Kent (NME ajakirjanik - tlk) kirjeldas The Crampsi aastal 1979 ja sõnastas rokkabilli kui "rokiprimitivismi oma kõige lõõmavamas ebaloogilisuses, kui võdiseva lärakana adrenaliinitekitava demtentsia".

The Crampsi nägemus viiekümnendatest ulatub juuripidi tagasi kuuekümnendate lõpul tekkinud haardkoor rokenrolli kogujate subkultuurini. Reisides mööda USA-d jahtides haruldasi plaate, panid Inglismaa ja mandri-Euroopa plaadihangeldajad püsti kordusväljaannetele keskendunud plaadifirmasid nagu Unio Pacific või Injun, milledest mõned läksid nii kaugele, et alguärane plaadikujunduski oli laitmatult kopeeritud. Hollandlase Cees Klopi Collector Records oli kõige märkimisväärsem sel rokkabilliharulduste turul. Tema kogumikud nagu "Rock'n'Roll vol 1" tutvustasid tervele uuele põlvkonnale obskuursusi nagu Hank Mizelli "Jungle Rock"



Collector Recordsi kogumikud jõudsid noore paari Erick Lee Purkisheri ja Kristy Marlana Wallace'i kõrvu, tuntud Lux Interiori ja Poison Ivyna, ja varustasid algusaegade The Crampsi mitme looga mida mängida. Kolades seitsmekümnendate alguses Califrornias Sacramento vanakraamipoodides, soetasid nad duuvopi- ja rokkabillisingleid, kuni neil kujunes välja fetiš kõige vähemtuntuma ja hullumeelseimalt kõlava kraami suhtes. Paari puudutas nende enesepetturlike sihtidega mässajate "laulud sellest kuidas nad end mõne põrsa peale tühjaks jobistavad ja mis pidid saama number üks hittideks Jerry Lee ja Elvse kõrval", on Lux öelnud intervjuus 1980.

Peale kõrvalepõiget Akronisse Ohios kolis paar New Yorki ja seadis end sisse akendeta korterisse äärelinnas. Siin panid nad paika The Crampsi esteetika, mille kohta nad ütlesid "psühhedeelne punkabillo", millest hiljem sai lihtsalt "psaikobilli". See oli segu peavooluvälisest rokenrollist, ja odavkultuurist (nagu koomiksid, õudus- ja b-filmid), mis väljendavad igavest teismelisust, mida ükski normaalne inimene nende meelest ei taha selja taha jätta. Aga see oli konkreetne idee teismelisest kui popitegijast ja pahandustetekitajast.

Luxi ja Ivy hoiak oli nii antiintellektuaalne ja anti-kunst, kui taoline saab olla ainult üks salaja intellektuaalne ja kunst asi. Nad olid trash-esteedid, kes jätsid kõrvale kõik mis arenes ja oli progressiivne. Ühes bändi esimestest intervjuudest NME-le juulis 1978 kritiseeris Lux nende kaasaegseid eksperimentaalseid nõuveivi bände New Yorkis kui peresetäit ennastäis, keda ei koti mingi rokenroll: "Me tahame olla rokenrollibänd ja ma kavatsen teha seda kuni surmani." Muidugi polnud Ameerikas tollal puudust käredast muusikast moodsatele teismelistele - selle nimi oli hevimetal. The Cramps valis viiekümnendate lumpenimuusika vältimaks nii oma kaasaegset lumpenimuusikat staadionihevit ja selle väikekodanlikustatud variatsiooni postpunki.

The Crampsi esiksingel aastast 1978 sisaldas kahte kaverit. "The Way I Walk", rokkabilliobskuursus Jack Scottilt



ja "Surfin Birdi", The Trashmeni surfihitti aastast 1962.



Nende sett koosnes sel ajal kaveritest, kuid isegi nende omalooming oli reeglina superobskuursete rokkabilli lugude töötlused, nagu on öelnud trummar Miriam Linna. Kuid The Crampsi enda saund oli algupärane. See polnud laitmatu taasloomine nagu Stray Catsil, vaid justkui kõverpeeglituba, mõnest kohast puudulik (bändis polnud bassi algul) ja teisest üle võlli keeratud (Sun Recordsi stiilis reverbist sai hauakambri-echo ja tremolorifid olid pea psühhedeelselt soised) ning lõikavad müramassiivid moonutasid luguid taolisteks nagu esitasid Luxi kirutud kunstikoolipungibändid.

The Crampsi peamine panus muutmaks rokkabillit jälle ohtlikuks, äkiliseks muusikaks oli žanri algupärase pealetükkiva seksuaalsuse taasloomine. Lendlehel nende varjaastele esinemistele Max's Kansas Citys oli tekst viiekümnendate rokenrollivastasest palmfletist: "Kas rokenroll levitab suguhaigusi? Räpane lüürika, kiimas rütm, joomine ja üksildased pubekad - kas see ei vii mitte salaseksi ja haigusteni?" Selle juures oli pilt idiootlikult ringikargavast poisist ja tüdrukust. The Cramps seadis ennast hetke kui rokenrolli džunglirütmid ja vuuduumaagia oli midagi jumalavallatut ja laostavat. Seksuaalne lubatavatavus oli imbunud selleks ajaks naisteajakirjadesse supermarketite kassades kui telesse, seksoloog dr. Ruthi näol. The Crampsi reaktsioon sellele oli liikumine b-filmide kurivaimude, pornosõltuvuse, sireda seksikuse ja naisekeha sisemuse suunas. Siit ka "The Smell Of Female" (1983) oma lugudega "You've Got A Good Taste", "What's Inside a Girl", "Womanneed", "The Hot Pearl Snatch" ja "Can Your Pussy Do The Dog" või "Journey To The Centre Of The Girl". Ja korraga sai selgeks, et bändi nimi tähendab Ameerika slängs menstruatsioonivalusid.



Kuid enne kui bänd laskus täielikku nilbusse, oli Lux siiski rääkinud liigutavalt rokkabillist kui kahekümnenda sajandi kaasaegse kultuuri kõrghetkest. "Rokkabilli oleks pidanud inspireerima midagi mis oleks pidanud olema nii suuepärane, nii kirglik, nii seks, et see oleks meid viinud hoopis ühte teise punkti," ütles ta NME-le 1986ndal, "me armastame seda ha elame selles ja olemegi see, kas me tahame seejuures või mitte. Aga me austamse seda niivõrd, et minu meelest pole see miski mida saab uuesti teha, seda tehti üks kord kindlal ajal kindlas kohas. Sa ei saa võtta mingit kuradi kuueteistkümnest ja seletada talle mida teadis üks juhmist maakast samakaajaja teadis kolmkümmend aastat tagasi. Sest see mida tema Tennessees teadis on ilgelt ees kõigest mida keegi Ameerikas võiks tänapäeval nautida." Siin tabas Lux ära ajakapslikultuuri impulsside olemuse. Säilinud salvestised on pühad reliikviad. Kuid nende vaim saab vaid ebasurnutena naasta: The Crampsi burleskse konsana. Nagu fotokoopia koopia koopia, mida saab lõputult taasluua, degradeerus The Crampsi karikatuur rokkabillist kaheksakümnendatel terve leegioni briti psaikobillibändide nagu The Meteorsi ja The Guana Batzi kõrval üha enam.

(Allikas: Simon Reynolds, "Retromania", lk 296-299).
Autorist: http://en.wikipedia.org/wiki/Simon_Reynolds

Ja mõned Luxi ja Ivy intervjuud ka:





The Crampsi viimane Euroopa turneega Norras 2006:





Ja intervjuu:

Eile - 04.02. - oli Luxi neljas surmaaastapäev.
Siin link ühele kobedale The Crampsi pildikogule: http://poisonivythecramps.tumblr.com/